Valisin vastamiseks järgmised küsimused:

1. Refleksioon – mis see on?
2. Kas on olemas refleksioonimudeleid?
3. Kuidas refleksiooni koostada?
4. Milline on refleksiooni kasutegur?
5. Kuidas õpilaste refleksioonioskust toetada?

Refleksioon – mis see on?

Kriitiline refleksioon on tahtlik (eesmärgistatud) protsess, mille käigus reflekteerija võtab oma tööprotsessis eraldi aja, et mõelda hoolikalt oma tegevuste tulemuste üle ja hinnata mõtteprotsesse, mis viisid nende toimunud tegevusteni. Mida saab toimunust õppida, ning kuidas käituda tulevikus. (QCA, 2004, 78).

Refleksiooni eesmärgiks on enese-avastamine ja isiklik kasv, samuti oma teadmiste laiendamine. (Pretorius & Ford, 2016).

Schön’i (2017) kohaselt tegelevad paljude ametialade esindajad pideva reflekteerimisega oma töö käigus, et parendada  oma otsuste tegemise protsessi ja seeläbi tulemusi.  Seda järeldust toetab ka Kolb (2014) rõhutades refleksiooni tähtsust oma õppimisteoorias, mis hõlmab tsükliliselt kogemuste saamist nende põhjal reflekteerimist, refleksiooni alusel kontseptualiseerimist ja omandatu testimist ekperimenteerides.

Niisiis võib õppe- ja ametialases tegevuses refleksiooni võtta kokku kui protsessi, mis hõlmab oma kogemuste pidevat ja aktiivset hindamist, et neid mõista ja luua nende põhjal uut teadmist. Refleksioon kuulub õppimisprotsessi juurde, ning on selle oluline osa toetades sügavat õppimist. Refleksioonil on mitmeid vorme – see võib leida aset kirjalikult (näiteks päeviku pidamine), grupiarutelu vormis või struktureeritud enesehinnaguna. 

Kas on olemas refleksioonimudeleid?

Jah, on küll. Näiteks:

CARL – refleksiooniraamistik, mis on tuletatud tööintervjuudel esistatavatele küsimuselevastamiseks mõeldud CAR mudelist. Akronüüm CARL, viitab raamistiku sammudele, mis on:

• Kontekst (context) – kirjelda, mis kontekstis sinu kogemus aset leidis.
• Tegevused (actions) – selgita, milliseid tegevusi sa läbi viisid.
• Tulemused (results) – selgita, millised olid sinu läbiviidud tegevuste tulemused.
• Õppimine (learning) – määra kindlaks, mida sa eelnevast õppisid.

Selle mudeli tugevuseks loetakse rakendusvaldkondade paindlikust ning seda, et mudel toetab reflekteeritavate kogemuste detailset ja põhjalikku analüüsimist. Peamiseks nõrkuseks loetakse asjaolu, et mudel ei pruugi sageli anda selget juhist, kuidas refleksiooni raames õpitut edaspidistes olukordades rakendada (Edinburgh University, 2018).

Gibbs’i reflektsioonitsükkel on üks tuntuimaid tsüklilisi mudeleid refleksiooni koostamiseks. Mudel koosneb kuuest etapist, mis on:

• Kirjeldus – kirjelda oma kogemust.
• Tunnetus– millised tunded ja esialgsed mõtted, sul selle kogemusega seoses tekkisid.
• Hinnang – kuidas sa seda koemust hindad, nii positiivsed kui negatiivsed hinnangud.
• Analüüs – miks nii juhtus, miks olid tulemused sellised?
• Järeldus – mida sa sellest kogemusest õppisid? Mida saad järgmisel korral teisiti teha? Mida pean arendama, et tulevikus selles olukorras paremini hakkama saada?
• Tegevusplaan – kuidas ma arendan välja vajalikud oskused, selles situatsioonis hakkama saamiseks?

Selle mudeli peamiseks tugevuseks loetakse keskendumist edasisele tegevusele – kõik tsükli eelmised sammud toetavad viimast, tegevusplaani loomise, sammu. Nõrkusena tuuakse sageli välja mudeli lineaarsust, mis ei pruugi sobida kõigi kogemuste adekvaatseks kirjedamiseks ega pruugi ka sobida kõigile õppijatele, sest reflekteeriv mõtlemine ei ole sageli lineaarne (Edinburgh University, 2020).

“What” mudel on  Rolfe, Freshwater, & Jasper (2001) poolt väljatöötatud iteratiivne protsess, mis pealtnäha kolme lihtsa küsimuse kaudu võimaldab reflekteerida üllatavalt süvitsi. Refleksiooni käigus esitatavad küsimused nõuavad detailseid ja läbimõeldud vastuseid.

Kuidas refleksiooni koostada?

Vaadeldes ülaltoodud refleksioonimudeleid, näeme, et neis kõigis on selgelt tuvastatavad järgmised tegevused:

• Toimunu kirjeldus, mis võtab kokku selle, mis juhtus ja mis kontekstis
• Juhtunu analüüs, mis peaks andma vastuse küsimustele, miks nii juhtus, mis oli minu roll selles, miks on see mulle oluline? mida saan teha teisiti/paremini? Ehk siis mida ma õppisin.
• Tegevuskava tulevikuks. Kuidas saan õpitut edaspidi rakendada? Mida ja kuidas pean juurde õppima, et seda tulevikus samas situatsioonis rakendada.

Konkreetselt õppimise  toetamiseks pakub Tartu Ülikoolis väljatöötatud õppematerjal (Mari Karm, n.d.) välja refleksiooni toetavad meetodid õppetöös, milleks on:

• Kokkuvõtte kirjutamine – oluline on, et õppija teeb seda oma sõnadega ning kokkuvõtte pikkus on rangelt määratletud. Individuaalsele kokkuvõtte kirjutamisele võib järgneda paaristöö, mille käigus õppijad võrdlevad kokkuvõtteid paarilisega ning kirjutavad ühise viimistletud kokkuvõtte.
• Rakendusvõimaluste leidmine – Refleksiooni toetavad ka ülesanded, mille käigus õppija peab leidma õpitud materjali tähenduse iseenda jaoks: st selle vajalikkuse ning rakendatavuse oma praktilises tegevuses või tulevasel erialal.
• Lausete lõpetamine – Alustatud lausega saab õppijate suunata mõtlema ja arutama kindlates piirides ja teemadel. Näiteks: Kõige huvitavam aspekt käsitletud teema juures on … ; Kõige raskem osa loetud (kuulatud) materjalist on … ; Arusaamatuks jäi …

• Õpimapi koostamine. E-portfoolio ehk e-õpimapp on õppimise ja hindamise meetod. Õpimapi kasutamise eesmärk on toetada õppija õpi- ja töökogemuste ja –tulemuste reflektsiooni ja seeläbi tuua välja tema tugevad küljed, unikaalsus, õpingute jooksul omandatud teadmised ja oskused. See aitab õppijal selgusele jõuda oma eesmärkides ja (õpi-)vajadustes ning soovides, aitab jälgida ning planeerida tal oma arengut, väljendada oma originaalsust ja loomingulisust. Õpetajal aitab õpimapi kasutamine suunata, jälgida ja hinnata õppija erialast arengut ning õpetamise efektiivsust.

Milline on refleksiooni kasutegur?

Vastamaks küsimusele, milline on refleksiooni kasutegur, otsisin allikatest kõigepealt vastust küsimusele, miks on refelktsioon kasulik. Leidsin järgmised vastused.

Oma kogemuste kriitiline reflekteerimine aitab tuvastada hariduslikke vajadusi (Boud, Keogh, & Walker, 1985).

Ametialases arengus on oluline mõista enda uskumusi, suhtumist ja väärtushinnanguid. Refelekteerimine aitab seda saavutada (Epstein, 1999).

Reflekteerimine tõstab teadlikust enda kohta ning võimaldab seeläbi paremini monitoorida ja hinnata oma tegevust (Bandura, 1986).

Siit võib teha kokkuvõtte, et reflekteerimine on õppimise ja arengu oluline osa, ilma milleta on raske saavutada sügavat õppimist või tõeliselt eesmärgisatud arengut.

Keio Kaarlõp (2021) teeb Õpetajate Lehes avaldatud artiklis järgneva kokkuvõtte:

Russell Rogers (2001) on rõhutanud, kuidas õpilaste õppeedukuse kasv on suuresti mõjutatav, kasutades refleksiooni. Tänapäevase õpikäsituse üks muutumise eesmärk on ennastjuhtiv õppija, mis tähendab, et noor oskab enda vajadusi määratleda, valida viise nende teostamiseks ning vastutab enda tegevuse ja valikute eest.

Liis Kadde (2002) on mitme autori teostest koondanud ennastjuhtiva indiviidi tunnused ning toonud ühe olulise tunnusena enesejuhtimiseprotsessis välja refleksiooni. Samas on ta öelnud, et enesejuhitavus on nii inimese vajadus kui ka tema elukvaliteeti määrav tegur tänapäeva pidevalt muutuvas ühiskonnas. Selline arusaam annab alust viidata refleksiooni olulisusele ka päriselus.

Reflektsiooni kui praktika efektiivsust õpetajahariduses toetab näiteks Zahid ja Khanam (2019) poolt läbiviidud uuring, mille tulemustest võib järeldada, et refleksioonipraktikaid rakendanud õpetajate ametioskused paranesid oluliselt võrreldes kontrollgrupiga.

Kuidas õpilaste refleksioonioskust toetada?

Õpilaste refleksioonioskuste toetamise olen eelnevate küsimuste juures juba suures osas ära vastanud. 

Kokkuvõttena võib tuua välja, et refleksioonioskuste toetamine saab alguse refleksiooni kui meetodi selgitamisest, seda nii üldmõistelisena nagu tehtud vastates küsimusele “Refleksioon – mis see on?”. Aga ka konkreetse refleksioonimudeli tutvustamise põhjal (vastates küsimusele, “Kas on olemas refleksioonimudeleid?“).

Need selgitused vastavad küsimustele “mis?” ja “kuidas?”, kuid väga oluline on ka “miks?”. Seda juba seetõttu, et toetada õpilaste sisemist motivatsiooni selgitades, mis on refleksioonist kasu ja miks me seda üldse teeme. Vastuseid küsimusele “miks?” tõin välja vastates küsimusele “Mis on refleksiooni kasutegur?”.

Usun, et seal väljatoodud selgitused sobivad üldjoontes sama hästi nii põhikooliõpilastele kui õpetajakoolituse tudengitele refleksiooni enese jaoks mõtestamisel. Loomulikult vajavad põhikooliõpilased refleksiooni protsessis rohkem toetust ja siin on abi “Kuidas koostada refleksiooni?” küsimuse juures vastuseks toodust. 

Aga ka õpetajakoolituse tudengitele võiks tuua refleksiooni meetodi näitena mõne huvitava meetodi ning selleks võiks sobida Raili Allase poolt järgnevas videos käsitletud “Videoga toetatud refleksioon”.

Kokkuvõte

Usun, et kokkuvõttena refleksiooni teema juures on paslik kasutada meetodina refleksiooni ennast ja seega otsustasin vastata lausete lõpetamise meetodi näites toodud näitelausete abil.

Kõige huvitavam aspekt käsitletud teema juures oli … minu jaoks see, et refleksioonimudeleid on üsna palju ning nende juures on väga lihtne märgata ühiseid jooni. Samas on palju raskem otsustada milline neist mudelitest võiks olla kõige kasulikum õppides ise magistriõppes või millist rakendada õpetamisel põhikoolis või gümnaasiumis.

Kõige raskem osa läbitöötatud materjalist oli … minu jaoks otsustada millised refleksiooni kohta käivad akadeemilised allikad oleksid kõige sobivamad õpetajakoolituse kontekstis. Ma polnud teadlik, et refleksiooni kasutatakse väga laialdaselt erinevates valdkondades, ning setõttus oli küllaltki raske orienteeruda.

Arusaamatuks jäi … kui palju aega peaks refleksioonile proportsionaalselt teiste õpitegevustega kulutama. Refeleksioon ei ole ju eesmärk ise-eneses vaid lihtsatl vahend soovitud tulemuste saavutamisel õppetegevuses ja isiksuse arengus. Samuti kas parem oleks rakendada mõnd formaalsemat refleksiooni meetodit või piisab vabamas vormis õpitu üle järelemõtlemisest.

Uuest teemast aitas mul aru saada …  mitmete allikate omavahel võrdlemine. Samuti pauside pidamine allikate lugemise vahel.

Tahan edasi uurida veel … milline on hea praktika õppijate refleksioonile tagasiside andmisel.

ALLIKAD:

Boud, D., Keogh, R., & Walker, D. (1985). Reflection: Turning experience into learning. London, UK: Kogan Page.

Bandura, A. (1986). Social foundations of thought and action: A social cognitive theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall.

Pretorius, L., & Ford, A. (2016). Reflection for Learning: Teaching Reflective Practice at the Beginning of University Study. International Journal of Teaching and Learning in Higher Education, 28(2), 241-253.

Epstein, R. (1999). Mindful practice. Journal of the American Medical Association, 282(9), 833-839. doi: 10.1001/jama.282.9.833

Schön, D. A. (2017). The reflective practitioner: How professionals think in action. Routledge.

Kolb, D. A. (2014). Experiential learning: Experience as the source of learning and development. FT press.

QCA (2004) The key skills qualifications standards and guidance, Publication of the

Qualifications and Curriculum Authority, London [Online] https://dera.ioe.ac.uk/4981/1/8929_qca04_1294.pdf [25.02.2023].

Edinburgh University. (2018). The CARL framework of reflection.  https://www.ed.ac.uk/reflection/reflectors-toolkit/reflecting-on-experience/carl [25.02.2023].

Edinburgh University. (2020). Gibbs’ Reflective Cycle.  https://www.ed.ac.uk/reflection/reflectors-toolkit/reflecting-on-experience/carl [25.02.2023].

University College Dublin. (2019). Reflective Practice Models. https://www.ucd.ie/teaching/t4media/reflective_practice_models.pdf [25.02.2023].

Rolfe, G., Freshwater, D., & Jasper, M. (2001). Critical Reflection for Nursing and the Helping Professions: A user’s guide. London: Palgrave Macmillan

Zahid, M., & Khanam, A. (2019). Effect of Reflective Teaching Practices on the Performance of Prospective Teachers. Turkish Online Journal of Educational Technology-TOJET, 18(1), 32-43.

Mari Karm (n.d.).  Aktiivõppemeetodid e-õppes: Refleksiooni toetavad meetodid  https://sisu.ut.ee/aktiivope/refleksiooni-toetavad-%C3%B5ppemeetodid [25.02.2023].

Keio Kaarlõp. (2021). Refleksiooni kaudu ennastjuhtivaks ehk Õpetame nii, nagu soovime, et oleks meidki õpetatud!. Õpetajate Leht. https://opleht.ee/2021/06/refleksiooni-kaudu-ennastjuhtivaks-ehk-opetame-nii-nagu-soovime-et-oleks-meidki-opetatud/ [25.02.2023].

Raili Allas [HITSA]. (2014). Videoga toetatud refleksioon õpetajakoolituses üliõpilaste toetamiseks . YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=pEIA5sFTc98&t=899s